Eestimaa õigeusu pühakojad

Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster

Panoraamid:

  
  
  
  
    

 

  • Jumalaema Uinumise peakirik
  • Radoneži vaga Sergi kirik
  • Vaga Arseni Suure ja Nikolai Imetegija kirik
  • Püha Nikolai kabel
  • Karjalaut (püha Georgi kabel)
  • Püha allikas

 

Asutamise aasta: 1891

Kloostri erakla: Vasknarva prohvet Eeliase kirik (1873.a.)


Pühakojad: Jumalaema Uinumise peakirik (1910), Õiglase Siimeoni ja naisprohvet Anna kirik (1895), Radoneži vaga Sergi kirik (1895), Püha piiskop Nikolause ja vaga Arseniuse Suure kirik kalmistul (1885), Ristija Johannese ja Tartu preestermärter Issidori kirik (1990), Moskva metropoliit Aleksiuse ja märter Varvara kirik (1986).

Austatud ikoonid: Jumalaema Uinumise ikoon, Pühtitsa Jumalaema ikoon, püha ülempiiskop Nikolause ikoon, suurmärter Varvara ikoon säilmetükikesega, keiser Peeter I-le kuulunud kaasaskantav pühakuju – Päästja ikoon, Vladimiri ja Tšernigovi Jumalaema ikoonid, suurmärter Panteleimoni ikoon jt.


Alluvus: Stavropigiaalne (allub vahetult Moskva ja kogu Venemaa pühimale patriarhile).


KLOOSTRI AJALUGU

On olemas selline pärimus, et kord ühel hommikul nägi eestlasest karjane eluandva allika lähedal mäel suursugust Emandat imekaunis säravas rõivastuses. Ent niipea kui karjus mäele läheneda püüdis, nägemus kadus. Eestlane pöördus tagasi oma karja juurde ning nägemus ilmus taas mäele. Nii sündis mitu korda järjest. Koju tagasi pöördunud, jutustas karjus sellest ilmutusest ka teistele külaelanikele. Mõned neist suundusid teise päeva varahommikul mäele ja nägid samuti allika läheduses imekaunist Naist heledas hiilgavas rõivastuses. Ent niipea kui nad ligemale astusid, kadus ilmutus kohe. Kolmandal päeval kordus seesama lugu. Siis tõusid külaelanikud mäkke ning leidsid kohalt, kus oli end näidanud suursugune Emand, vanaaegse pühakuju... Kuna nad kõik olid luterlased, siis ei suutnud nad mõista, mis on ikoonil kujutatud. Eestlased andsid pühakuju lähimasse mõisa teotööle tulnud vene õigeusklikele talupoegadele Jaama külast ning jutustasid, kuidas nad olid selle leidnud. Õigeusklikud mõistsid kohe, et see on Jumalaema Uinumise pühakuju.

“Pühtitsa” tuleneb eestikeelsest sõnast “pühitsetud”. Mulle tundub olulisena, et just eesti rahvas, kes juba muistsetest aegadest siin kandis on elanud, andis sellele kohale niisuguse nime. Selle koha pühadus pole ju lihtsalt ajalooline tõik, vaid pigem inimeste – nii põliselanike kui ka Idast tulnute, siin paikseks jäänud ja kohalike elanikega kokku kasvanute – südame tundmus.

Ida ja Lääne vahel on ammustest aegadest olnud tihe kaubavahetus Baltimaad, sealhulgas ka Eesti, paiknevad just kaupmeeste rajatud teedel. Üle Peipsi järve kulgesid Eestisse paljurahvuselise Kiievi vürstiriigi ning samasuguse Novgorodi vabariigi kaubateed. Mõned inimesed jäid siin ka paikseks, kusjuures selles protsessis puudusid igasugused vaenulikud kokkupõrked. Koos ümberasunutega jõudis Baltimaadesse ka õigeusu kuulutus – armastuse kuulutus. Nii oli ka selles paigas, mis sai nimeks Pühtitsa – püha paik.

Saanud taevase anni – imettegeva ikooni, ehitasid Pühtitsa ümbruskonna jumalakartlikud õigeusklikud 16. sajandil Püha Jumalasünnitaja Mäel alumisele astangule kabeli, kuhu paigutasid ka neile ilmunud pühakuju.

See Jumalaema ilmumine leidis kujutamist ka spetsiaalsel ikoonil, mida kutsutakse “Pühtitsa ikooniks” (mälestuspäev 1. juulil uue kalendri järgi). Tavaliselt kujutatakse Jumalaema ikoonidel taevases auhiilguses, Pühtitsa ikoonil seisab Taevane Kuninganna aga maa peal. Sellel ikoonil on ehk jõulisemalt kui teistel ikoonidel väljendatud mõtet Jumalaema viibimisest meiega, nähtavalt kehastatud Kõigepühama palvelist eestkostet meie kannatava maa eest.

Rahututel, rasketel aegadel, segaduste ja sõdade ajal hoidsid ja kaitsesid kohalikud elanikud Pühtitsa pühakuju, taastades alati purustatud kabeli. Ohutuse mõttes hoiti püha ikooni mõnikord ka Narvas, kui aga Vasknarvasse ehitati kirik, siis hakkas Jumalaema Uinumise kabel kuuluma selle alla ning imettegev ikoon viidi üle kirikusse.

Pärast ikooni üleviimise Vasknarva pühakotta võttis Pühtitsa ümbruskonna õigeusklik elanikkond nõuks sooritada igal aastal 28. augustil Jumalaema Uinumise pühal ristikäik imettegeva ikooniga Jumalasünnitaja Pühale Mäele, kabeli juurde. See ristikäik oli seotud paljude raskustega: sõiduteed Vasknarva külast Pühtitsasse ei olnud, üle soode ja läbi metsade viis vaid kitsuke jalgrada. Kohalike elanike sõnul “tuli minna hanereas, põlvini soos”. Rinnale surutud ikooni kanti kordamööda.

Pidustused, mis toimusid igal aastal Jumalasünnitaja Pühal Mäel ja eluandva allika juures, pälvisid ka Riia piiskopkonna valitsuse tähelepanu eesotsas kõrgestipühitsetud Donatiga (Babinski). Tema õnnistusel saadeti 1864. aastal pühadeteenistustes osalema Tallinna Issandamuutmise peakiriku eestlasest preester Karp Tiisik, kes oli teinud ära suure töö õigeusu kinnitamisel eestlaste hulgas. Võtnud pühade eelõhtul vastu Vasknarvast saabunud ristikäigu ning teeninud hommikul Jumalikku Liturgiat, ütles isa Karp jutluse ka eesti keeles, jagades rahvale ka religioosse sisuga raamatuid ja brošüüre. See avaldas eestlastele sügavat muljet, tõmmates ligi ka luterlasi, kes väljendasid soovi edaspidigi taolisi jutlusi kuulata. Halvale ilmale ja halbadele teedel vaatamata leidis isa Karp Tiisik aeg-ajalt ikka tee Pühtitsasse, teenides kabelis, jutlustades suurele hulgale palvetajatele, kes olid kaugelt kokku tulnud.

1885. aastal asutati Pühtitsa õigeusklik kogudus. Kuid kohalikud mõisnikud ei andnud õigeusklikele rahu. Abi osutamise eest preester Karp Tiisikule tema teenistustest teatamisega ei pikendanud parun von Dieckhoff talupoeg Aleksander Sabiniga enam kõrtsi rendilepingut, seejärel aga sundis üldse Pühtitsa ümbruskonnast ära kolima.

Tõsist tähelepanu hakkas paikkonna õigeusklike sellisele olukorrale pöörama alles Eestimaa kuberner vürst Sergei Šahhovskoi, kelle viljakas tegevus oli toonud talle hea maine. Võeti kasutusele abinõud, et kaitsta talurahvast parunite omavoli eest. Kõrgestipühitsetud piiskop Donati korraldusel volitas vaimulik konsistoorium oma spetsiaalse korraldusega Eestimaa praosti, ülempreester Siimeon Popovi alustama asjaajamist Pühtitsa kirikuhoonete ja kalmistu alla jäävad maad väljaostmiseks, kuna Püha Mägi ja selle ümbruskond olid pühitsetud Jumala armu imelise ilmumise läbi.

2. oktoobril 1883 avatakse Jõhvis Kristus Päästja ja Jumalaema Kaitse Õigeusu Balti Vennasteseltsi osakond. Vürst Šahhovskoi lükkas käima laialdase heategevuskampaania, ühendades enda ümber parimad õigeusklikud jõud. Vastasutatud Vennasteseltsi osakonna põhimureks oli õigeusu kirikute ja koolide rajamine Baltimaadesse, arstiabi osutamine talurahvale, orbudekodude ja haigemajade asutamine. Jõhvi osakonna kodukirik, mis pühitseti 1887. aastal Jumalaema Tšerniigovi pühakuju auks, sai kolme aasta pärast iseseisva koguduse õigused. 1888. aastal avati pidulikult haigemaja mittestatsionaarsetele haigetele, seejärel aga ka apteek ja kool, kus said õppida nii luterlastest kui õigeusklikest kehvikute lapsed.

Haigete eest hoolitsemiseks ning lastele käsitööoskuste andmiseks komandeeriti Kostroma Jumalailmumise kloostrist Jõhvi nunn Varvara (Blohina) koos paari teise õega, kelle hulgas oli ka kaks eestlannat, kes olid Kostroma kloostris läbinud halastajaõdede kursused. Iguumenja tahtele alludes lahkus Püha Mäe kloostri tulevane eestseisja “pitsitava südame ja väljendamatu kurbusega hinges” oma kodukloostrist ning saabus Jõhvi. Siin asus ta juhtima õdede kogukonda Õigeusu Balti Vennasteseltsi Jõhvi osakonna juures, osutades abivajajaile materiaalset ja moraalset toetust. Kodukirikusse kogunesid ühispalvusele kõik õdede kogukonna hoole all viibivad inimesed, iga päev teeniti koguöist jumalateenistust, hommikuteenistust, Liturgia asendusteenistust, õhtuteenistust ning loeti mungaelupidajate palvereeglit. Jõhvi elanikud käisid meelsasti kodukirikus, paljud neist ilmutasid soovi astuda õigeusku.

Armurikas vägi tõmbas usklikku rahvast õigeusu pühaduse poole, kutsus üles säilitama “pärimuse puhtust ja usu jõudu, ning kogus kord aastas ... kokku ja ühendas palves selles pühas paigas nii oma ustavad lapsed kui ka äralangenud ja poolusu pimeduses uitavad,” on kirjutanud oma märkmetes vürst Šahhovskoi.

1888. aasta Jumalaema Uinumise pühale saabus ka kõrgestipühitsetud Riia ja Miitavi piiskop Arseni (Brjantsev). Kokku tuli umbes kolm tuhat inimest (mõnel aastal küündis see arv koguni üheksa tuhandeni). Selle kohta kirjutab tunnistaja: “Raske on anda edasi selle vatepildi ilu – mitme tuhande õigeuskliku palvet Jumalasünnitaja ikooni ees ülemhingekarjasega eesotsas... Ent vaatamata suurele pidulikkusele, lebas sellel vaatepildil lihtsuse, tasaduse ja alandlikkuse pitser, mis alati on nii omane meie rahvuslikele pidupäevadele ja sündmustele.”

Eestimaa pühadus sai kiiresti laialdaselt tuntuks. Nähes Jumalaema Uinumise pühal sellist suurt pühadust sisaldava õigeusu kiriku armetut seisukorda, ohverdas luterlasest jõukas Narva kodanik Nabor 1888. aastal Pühtitsa kirikule 1500 rubla. Selle raha eest ehitati kirik ümber ja laoti talle kivist vundament.

Siinkohal oleks kohane ära tuua ka killuke Kuremäe kloostrist mitu raamatut avaldanud ja seal tihti viibinud ajaloolase Mihhail Haruzini mälestustest:

“Oli sügav öö, kui ma väljusin oma telgist ja tõusin Jumalasünnitaja Mäele. Kirik ja muud hooned olid mähkunud ööhämarusse, rahvas oli ümberringi magama heitnud ning valitses ebatavaline vaikus. Kõik elav, kõik inimlik tundus taanduvat kuhugi kaugusesse, taevalaotus tundus seevastu olevat valla ning säravat musttuhande maailmaga. Rahu, vaikuse ja tasaduse tunne, mida ma olin tundnud kogu selle piduliku päeva jooksul, andis endast nüüd veelgi tugevamini tunda. Miks, küsisin endalt tahtmatult, oli tarvis mõnedel poliitikategelastel seda rahu rikkuda ja tuua segadust sellesse külavaikusesse, kus elu oli ajast aega voolanud nii tasa ja harmooniliselt; miks oli tarvis kütta üles usulisi kirgi, .... miks külvata vaenu kahe rahvuse – venelaste ja eestlaste vahel, kes elasid ammusest ajast rahulikult teineteise kõrval ning kaldusid alati lähenema, miks ometi, kui kõigest siin õhkub rahu ja vennalikku ligimesearmastust, kui mõlema rahvuse vahel pole selles paigas kunagi olnud konfessionaalsetele erinevustele vaatamata ei antagonismi, vaenu ega usulist sallimatust?!”

Uus ajastu Pühtitsa piirkonna vaimulikus elus algab siis, kui Jumalasünnitaja Mäele rajatakse püha nunnaklooster.

15. augustil 1891 avas kõrgestipühitsetud piiskop Arseni pidulikult Kuremäe Jumalaema Uinumise nunnakloostri. Kohal olid Eestimaa kindralkuberner vürst Šahhovskoi, Püha Sinodi ülemprokurör V. Sabler, aukülalised. Kokku oli tulnud hulgaliselt palvetajaid mitte ainult ümberkaudsetest küladest, vaid ka teistest kubermangudest. Jumalaema Uinumise kirikus peeti Jumalikku Liturgiat ja toimus ristkäik Jumalaema imettegeva ikooniga.

Vastasutatud koguduse koosseisu kuulusid nunn Varvara ja kolm kuuletujat. Ent juba 1891. aasta lõpuks koosnes kogudus kahest halastajaõest, 21 kuuletujast, 22 orbudekodu kasvandikust (neist kaheksa eestlannat). Elu oli algul üpris ränk, ning seepärast oli nende väheste õdede töö tõeliselt usuvägilaslik. Puudusid vajalikud eluruumid ja majandushooned. Koguduse avamise päevaks oli valmis ainult üks puust maja, millest varsti sai kloostri haigemaja.

Haigete ja kannatajate eest hoolitsemine oli iguumenja Varvara ja kloostri hoolekandja, kuberneri abikaasa vürstinna Jelizavetta Šahhovskaja pidevaks tegevuseks. Nii kirjutab vürstinna Šahhovskaja jurist F. Plevakole:

Meie, vene õigeusklikud, peame tulema vastu oma eesti vendadele ning andma neile seda, ilma milleta inimene siin maa peal elada ei saa: kiriku, kooli ja hoolitsuse haigete eest .... ja mida nad ise, olles nii vaesed, endale muretseda ei suuda.

Valitsus teeb väga palju, kuid vajadusi on veelgi rohkem, ja need kasvavad pidevalt: sest õigeusku siirdumised, Jumal tänatud, kestavad ikka veel.

Eelkõige viitavad koguduste preestrite poolt teatatud arvud järgmistele vajadustele:

1. On tarvis võtta hooldusele 88 vanurit ja haiget. 
2. On tarvis kõikjal ravida rahvast, kes Eestimaal on täiesti ilma arstiabita. 
3. On tarvis luua orbude varjupaik (22 täieliku ja 84 ühe vanemaga orvu jaoks) ja näidiskool õigeusklikele eesti tütarlastele, kellest võiksid tulevikus saada kooliõpetajad).

Pühtitsa kloostri ehitusplaani koostas 1892. aastal Peterburi Kunstide Akadeemia adjunkt-professor, akadeemik Mihhail Preobraženski. Tema vahetu järelvalve all viis töö läbi arhitekt Aleksander Polještšuk. Peakirikusse paigutati Jumalaema imettegev ikoon, mis toodi üle Vasknarva kirikust.

Kuremäe Jumalaema Uinumise nunnakloostri esimene eestseisja, iguumenja Varvara (ilmaliku nimega Jelizavetta Dmitrevna Blohina) sündis 14. augustil 1843 Kostroma kubermangus vagas ja töökas kaupmeheperekonnas. Jelizavetta ilmutas varajasest lapsepõlvest huvi nunnaelu vastu, võõrastas teiste laste mänge ja vallatusi ning lahkus Jumala armastuse poolt juhituna 10-aastaselt igaveseks vanematekodust, suundudes Kostroma Jumalailmumise kloostrisse, kuhu jäi alaliselt elama.

Kloostrisse astumise päevast alates täitis Jelizavetta oma kuuletumiskohust kliirosel, õppis põhjalikult tundma kirikuteenistuste korda ning kirikulaulu. Teda peeti kliirose parimaks lugejaks. Peale selle töötas ta kullaga tikkimise töökojas, andis käsitöötunde kloostri koolis ja kuulas meditsiinialaseid loenguid.

Asunud Pühtitsa nunnakloostri etteotsa, pühendas iguumenja Varvara kogu oma jõu kloostri sisseseadmisele. Kloostris viidi sisse kõik teenistused aasta ringselt nende täies mahus. Õdede arv küündis kuni kuuekümneni. Kloostriõdedest loodi kaks koori – üks slaavi keeles, teine eesti keeles laulmiseks. Jutlusi peeti samuti kahes keeles, mis avaldas vaibumatult sügavat muljet siia suurel hulgal kokku voolavatele eesti talupoegadele.

Kloostri juurde asutatud heategevusasutustel oli suur tähtsus kohalike elanike jaoks. Orbude varjupaigas õpetati sealsetele kasvandikele lugemist, kirjutamist ja muid aineid, mis olid ette nähtud ministeeriumikoolide õppekavades, aga ka käsitööd, ikoonimaalimist ja kullaga tikkimist. Uues haigemajas said haiged tasuta ravimeid ja arstiabi. Iguumenja Varvara oskusliku ja energilise juhtimise all ei kaotatud Issanda viinamäe harimisel ühtegi päeva ega ühtegi tundi. Lühikese ajaga pandi püsti uued kloostrihooned, 1893. aastal püstitati uued Pühad väravad ühes nende kohal asuva puust kellatorniga, suurt tähelepanu pöörati eluruumide ehitamisele kloostrimüüride vahel ja ka nendest väljaspool. Samal aastal asutati ka kloostri abikirik Jõhvis, mis oli määratud mahutama pühasse kloostrisse saabunud palverändureid. Kloostrisse saabunud sõitsid rongiga Jõhvi raudteejaama, sealt aga edasi 25 versta kas hobustel või jalgsi Kuremäeni.

Kloostri peakirikus tehti Jumalaema Uinumise pühadeks siseviimistlustöid, kellatorni pandi üles kolm kella.

Olles kirikus keskendunud palvetaja, muutus iguumenja Varvara hoolsaks ja usinaks perenaiseks, kui jutt oli ehituse juhtimisest või põllutöödest. Rohkem kui 140 kloostrielanikku täitis mitmesuguseid kuuletumiskohuseid. Enamus neist olid suured töörabajad, kes andsid kogu oma jõu avaratele põldudele, kuna kloostri valduses oli 200 tiinu põllumaad, mida tuli armastusega harida. Põllutööde tarbeks peeti ka hobuseid, lautades aga suuri ja väikesi pudulojuseid ning kanu. Põllumajandusproduktide ülejäägid vahetati või müüdi, ostes selle eest jahu: leiba oli vaja alati rohkem, kui kloostril oli oma vajaduste kattesks, kuna alati oli toita ka hulk palverändurid ning vanuritest kehvikuid.

Palju tähelepanu pöörati ehitustöödele, aga peale selle võis kloostri töökodades omandada kullaga tikkimise, rätsepa- või kingsepatöö oskused, õpiti maalima ikoone. Imelist annet ilmutasid tihti ka eesti soost tütarlapsed. Järjekorras täitsid nad mitmesuguseid kuuletumiskohuseid kirikus, õppisid lugema-kirjutama, kiriklikku laulmist ja lugemist. Kõikjal lebasid veel ehitusmaterjalide hunnikud, veel polnud koristatud, puhastatud, istutatud maha muru ja lilli, kuid oli juba näha, et kõik rajatakse kauaks ja tugevale alusele...

Suvel kiirustasid kloostriõed pärast kloostri peakirikus peetavat hommikust jumalateenistust põllule. Aga hommikuse ja õhtuse jumalateenistuse vahel loeti Jumalaema Uinumise imettegeva ikooni ees lakkamatult psalteeriumi.

Vaatamata sellele, et ehitustööd neelasid palju raha, annetas klooster alati vaestele kogudustele vajalikke teenistusrõivaid ja -raamatuid, kirikuriistu ning muud hädavajalikku. 1893. aastal annetas klooster Iisaku mõisa luteri kirikule 10-puudase kella.

Vene Õigeusu Kiriku vaimulikud ülemused hindasid kõrgelt iguumenja Varvara tööd. 15. augustil 1893, Jumalaema Uinumise templipühal andis kõrgestipühitsetud Riia ja Miitavi ülempiiskop Arseni arvukate palverändurite juuresolekul talle üle kõrge autasu – rinnaristi.

Kloostri ajalooga on tihedalt seotud ka suure õiglase, Kroonlinna püha Joanni nimi, kes andis õnnistuse kloostri rajamiseks ja iguumenja Varvara ametisse seadmiseks, pühitses sisse kloostri kiriku õiglase Siimeoni ja naisprohvet Anna auks. Kroonlinna püha Joann nägi kloostri lähedal asuval mäel ilmutust tulevase peakiriku suurpärasesest kujust. See mägi kannab senini isakese nime. Ta armastas Pühtitsas käia. Kloostris olles jagas ta tingimata kõikidele õdedele Pühasid Ande, andis vaimulikku juhatust ja aitas materiaalselt. Kloostri peakiriku vasaku kliirose juures asub mälestusväärne pühadus: Pühtitsa Jumalaema ikoon, mille kloostriõed kinkisid isa Joannile tolle 65. juubeliks ja mis ettehoolduslikult naases kloostrisse 1946. aastal.

1894. aasta algust tähistas kloostri jaoks üks ülimalt oluline sündmus: 20. jaanuaril toimus esmakordselt kahe kuuletuja nunnaks pühitsemine. Pühitsemise viis läbi ülempiiskop Arseni Eestimaa kuberneri vürst Šahhovskoi ja tema abikaasa, teiste külaliste ja paljude palverändurite juuresolekul.

Sama aasta templipühaks kaunistati iguumenja Varvara eestvedamisel imettegeva ikooni metallkate kalliskivide ja pärlitega. Samuti annetati kloostrile pühasid ikoone, hõbenõusid ja muid kirikuriistu.

Sügav usk imettegeva ikooni ees toodud palvete jõusse tõmbas kõikjalt ligi innukaid palverändurid. Ikooni viibimine Tallinna ja teiste linnade kirikutes leidis tulist vastukaja õigeusklike elanike hulgas ning aitas kaasa õigeusu edasisele kinnistumisele Baltimaades.

1894. aastal avati kloostri abikirik Tallinnas ning samal aastal kloostrist 25 kilomeetri kaugusel vaeste ja vanade varjupaik – “Keetsemani erakla”. 6. augustil 1896 loodi kloostri juurde halastajaõdede ühing ning organiseeriti arstiabi kursused. Kloostri haigemajas võtsid arstid pidevalt haigeid vastu.

Jumalale oli meelepärane kutsuda iguumenja Varvara uutele töödele. 1897. aastal viidi Pühtitsa kloostri rajaja üle Kaasani piiskopkonda.

Uus iguumenja Aleksia (Pljaškevitš) asus energiliselt jätkama alustatud püha üritust. Kloostri abikirik tekkis ka Peterburgi. See kujutas endast kolme altariga pühakoda, mille pühitses sisse ülempiiskop Agafangel. Järgnevatel aastatel jätkasid kloostri juures tegutsemist heategevusasutused: laste varjupaik, laste kool, vanadekodu ja haigemaja kehvikutele tasuta arstiabi andmiseks. Kloostris elas umbes 200 õde.

Kuremäe klooster säilitas jätkuvalt ka oma tähtsuse usukeskusena ja etendas olulist osa venelasi ja eestlasi ühendava lülina.

Ka Esimese maailmasõja ajal ei jäänud klooster rahva hädade suhtes osavõtmatuks. Haavatutele, invaliididele ja orbudele anti siin pidevalt kõikvõimalikku abi, sealhulgas ka rahas ja toiduainetes. Kloostri haigla juurde seati sisse laatsaret haavatud soldatite jaoks. Iga päev palvetati kloostris kodumaa pääsemise eest.

Rinde lähenemine Eestile 1917. aastal ja tunne liginevast kaosest ning näljast lõi kloostris äreva õhkkonna. Jaroslavi ülempiiskop Agafangeli (Preobraženski) ettepanekul evakueerusid iguumenja Aleksia ja osa õdesid koos imettegeva ikooniga 13. oktoobril 1917 Rostovi linna Püha Peetruse kloostrisse.

Kuremäe kloostri juhtimine jäi ajutiselt kloostri laekahoidja ema Joanna (Korovnikova) hooleks. Ärevus mõttest, et Eesti võivad okupeerida sakslased, ei jätnud hetkekski kodumaale jäänud õdesid. See juhtuski 1918. aasta alguses. Okupeeritud territooriumil kehtestati saksa seadused ja Eesti esimesel piiskopil Platonil (Kulbusch) tuli oma tegevuses ja korraldustes üles näidata erilist ettevaatlikkust, et säilitada Kiriku ühtsus. Kodusõja aastatel käis võim pidevalt käest kätte ja 14. jaanuaril 1919 hukkasid kohalikud enamlased piiskop Platoni, enne kui nad koos “punastega” Eestist jalga lasid.

1919. moodustati Eesti Vabariik. Kirik lahutati riigist. Klooster jäi ilma osast oma maadest ja hoonetest, mis jäid kloostrimüürist väljaspoole (haigla ja kool).

1921. aastal sai kloostri uueks ülemaks iguumenja Joanna.

Suureks sündmuseks kujunes iguumenja Aleksia ja õdede tagasipöördumine kloostrisse 1923. aastal. Teel oli iguumenja Aleksia haigestunud kopsupõletikku ning ta suri viis päeva pärast kloostrisse jõudmist. 29. jaanuaril maeti ta kloostri kalmistule.

Kogu iguumenja Aleksia elu oli pühendatud püha Kiriku teenimisele ja mungaelupidamisele. Tema tegevus ei piirdunud üksnes kloostri ülesehitustöödega, vaid ulatus kaugele kloostri piiride taha, kujutades endast heategevust ja hoole kandmist kohalike elanike vajaduste eest.

Suure rõõmuga võeti vastu uudis kalli pühaduse – Jumalaema Uinumise imettegeva ikooni, mille iguumenja Aleksia oli 1917. aastal endaga kaasa viinud – peatselt tollist saabumise kohta. 11. veebruaril jõudiski hindamatu aare uue kloostriülema Joanna saatel kloostrisse. Õed võtsid selle vastu ristikäigu ja pisaratega.

Töökogukonnaks ümberorganiseerunud kloostri olukord oli neil aastail väga raske. Üle poole selle kogukonna liikmeist olid ju haiged ja vanurid.

1931. aasta Jumalaema Uinumise püha ristikäik eluandva allika juurde oli eriti pidulik: siin pühitses metropoliit Aleksander (Paulus) sisse kivikabeli, mis oli rajatud puukabeli asemele Riia linna elaniku Ilja Pinuse annetatud raha eest. Uue kabeli ehitamisele eelnes järgmine tähelepanuväärne sündmus.

8. juulil 1930, Jumalaema Tihvini ikooni püha eelõhtul, saabus Ilja Pinus koos perekonnaga Pühtitsa kloostrisse palverännakule. Pärast teenistust katedraalis suundus kogu perekond allika juurde. Enne teisi allikale jooksnud 13-aastane poiss nägi vees Jumalaema kujutist. Teistele pereliikmetele, kes ka varsti pärale jõudsid, langes samuti osaks näha imelist ilmutust. Jumalaema ja Lapse peade ümber särasid helendavad kroonid. Nägemus oli sedavõrd selge, et kõik algul arvasid, nagu peakski see seal olema ning et veeallika põhjas asub Jumalaema mosaiikikoon. Kuid uurinud asja lähemalt, panid nad tähele, et kujutis on justkui igal pool vees ning et läbi selle paistab veekogu põhi. Kui perekond kloostrisse tagasi pöördus ja nähtust jutustas, seejärel aga koos teiste inimestega allikale tagasi läks, hakkas kujutis hajuma. Järgmisel päeval teeniti iguumenja Joanna osavõtul allika ääres palveteenistust, kuid kujutis oli juba kadunud, ehkki kõik, kes olid seda varem näinud, märkasid veel nüüdki Jumala Tihvini ikooni meenutavaid kergeid kontuure. On huvitav märkida, et samal aastal uuenes kloostri pagaritöökojas iseenesest vanaaegne Jumalaema Tihvini ikoon.

See imeline sündmus vapustas kõiki sügavalt. Ilja Pinus, kelle poeg nägi esimesena Jumalaema kujutist allikavees, otsustas remonti vajava puukabekli asemel püstitada kivist kabeli. Uude kabelisse paigutati Jumalaema Tihvini ikoon, mille kuju ilmutati eluandval allikal.

1935. aastal reorganiseeriti töökogukond taas kloostriks.

Palju tuli nunnadel läbi elada ka Teise maailmasõja ajal. Osa nunni evakueerus. Iguumenja Joanna ei näinudki sõja lõppu, ta suri 1943. aastal. Uus iguumenja Aleksia II (Golubeva) oli enne kloostriülemaks saamist täitnud mitmesuguseid kuuletumiskohuseid. Kloostriülemaks oli ta vaid lühikest aega ning vabastati haiguse tõttu sellest ametist. Ta pühitseti skeemanunnaks Sergia nimega. Kloostri juhtimise võttis üle nunn Rafaila (Migatšova), kes oli iguumenjaks kümme aastat. Tema järglaseks sai iguumenja Angelina (Afanasjeva), kes valitses kloostrit 1955-1968.

Uus ajastu Kuremäe kloostri ajaloos saabus isa Aleksei Ridigeri (pärast Moskva ja kogu Venemaa pühima patriarhi Aleksius II-e) Eesti piiskopiks määramisega.

Nõukogude Liidus võeti poliitiline kurss kommunismi ehitamisele. Ateistlikus riigis oli religioon määratud väljasuremisele. Algas pühakodade, kloostrite ja vaimulike koolide massiline sulgemine. Kuid Pühtitsa fenomen seisnes selles, et just sel perioodil puhkes klooster õitsele – toimus aktiivne ehitustegevus ja klooster täitus uute elanikega. Noor ülemhingekarjane võttis appi kogu oma administraatori-, diplomaadi- ja peremeheande, et kloostrit ei suletakas ning et see saaks ka edaspidi jääda Eestimaa vaimulikuks keskuseks.

Kunagi kloostri poolt halastustegudeks ehitatud haigla sai nüüd kloostri pihta sihitud vaenutegevuse keskuseks. Selle administratsioon alustas laialdast usuvastast kampaaniat, sealt lähtusid väljamõeldud kuulujutud kloostriõdede elust ja kloostri tegevusest. Anti välja kloostrit mustav brošüür “Kuremäe klooster”. Kloostri võõrastemaja muudeti haiglaks, tee allikani tõkestati taraga, tehti takistusi uute kuuletujate sissekirjutamisel, ning juba sirutusid käed ka vürstinna Šahhovskaja maja järele, et muuta see haigla üheks osakonnaks, klooster aga muuta läbisõiduhooviks ning seejärel hoopis sulgeda, tehes sellest puhkekodu. Algas strateegiline võitlus ebavõrdsete jõudude vahel.

1968. aastal määrati Moskva ja kogu Venemaa pühima patriarhi Aleksius I-e õnnistusel kloostriülemaks nunn Varvara (Trofimova), kes oli alustanud oma nunnaelupidamist Pühtitsas, seejärel aga täitnud oma kuuletumiskohuseid Vilniuse nunnakloostris. Sama aasta 19. jaanuaril ülendas Tallinna ja Eesti metropoliit Aleksius nunn Varvara iguumenjaks ning andis talle üle kloostriülema saua. Uus energiline iguumenja asus kohe visalt töö kallale, mis on nüüdseks kestnud juba 34 aastat. Pole võimalik üles lugeda kõike, mida ema Varvara nende aastate jooksul korda on saatnud – igaüks võib seda oma silmaga näha. Töö kloostris kulges metropoliit Aleksiuse õnnistusel, kes ka praegu, vaatamata oma kõrgele ja vastutusrikkale patriarhiametile, kannab väsimatult hoolt kloostri vajaduste eest.

On vajalik märkida, et metropoliit Aleksiuse valitsusajal suundus siia lakkamatu palverändurite vool pea kõikidest Vene Õigeusu Kiriku piiskopkondadest. Palverändurid tulid kloostrisse, et õppida elama vaimulikku elu, palvetada ja töötada Jumala auks. Nad tõid siia oma annetused, mille eest ehitatigi klooster üles. Paljudele hakkas see püha koht meeldima, ning klooster täitus uute kuuletujatega. Tõusis ka nunnade haridustase – paljud kloostrisse astujad olid lõpetatnud kesk- või kõrgkooli. Nende hulgas on palju mitmesuguste vajalike elukutsete esindajaid, kes on rakendanud oma teadmised Püha Kiriku teenistusse.

Pühtitsa kloostri elanike vaimulik tase on küllaltki kõrge ning just seepärast soovivad paljud vastavatud kloostrid oma kloostriülemateks just Kuremäel nunnakogemuse saanud õdesid.

Tavapärase nunnaelu kõrval on selles kloostris toimunud ka kõikvõimalikud, nii piiskopkondliku, üldkirikliku kui ka ühiskondliku tähendusega kongressid, kirikunõupidamised, koosolekud ja referendumid.

Lõpetuseks tahaksin veel kord rõhutada: see paik pole mitte üksnes “kurgede mägi” – Kuremäe, vaid Jumalasünnitaja Püha Mägi. Pühtitsa.

 

Aadress: Kuremäe klooster, Kuremäe, Illuka vald, 41201, Ida-Virumaa, Eesti
Interneti kodulehekülg: www.puhtitsa.ee

 



tagasi nimekirja

Pühakodade asukohakaart

Üles