Eestimaa õigeusu pühakojad

Tallinna Nõmme Ristija Johannese kirik

Panoraamid:

  

 

Ehitamise aeg: 1922 - 1923 arhitekt Vladovski projekti järgi insener Golubkovi muudatustega

Kiriku pühitsemine: 21. oktoobril 1923 Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi Aleksandri (Pauluse) poolt

Arhitekt A. Vladovski oli ka Nõmme Ristija Johannese kiriku esimese projekti autor.

30. septembril 1912 toimus Tallinna äärelinnarajooni Nõmme õigeusuliste elanike esimene üldkoosolek, kus otsustati parun von Glehni kingitud maatükile rajada oma kirik. 1915. aasta lõpuks oli kogutud juba rohkem kui 3000 rubla, kuid ehituse alustamist segas Esimene maailmasõda, hiljem aga läksid kaduma kõik dokumendid ja raha.

Nõmme Issanda Eelkäija ja Ristija Johannese kogudus avati Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Sinodi otsusega alles 1922. aastal. Esitatud ehitusprojektidest osutuski kõige sobivamaks arhitekt Vladovski oma, kes püstitas nelitise kohale Venemaa põhjaosa kirikutele iseloomuliku telkkatuse. Pühakoja ranget lihtsust mahendasid seinte ülaosas asuvad dekoratiivnišid, mis olid määratud Piibli-teemaliste seinamaalingute tarvis. Projekt ületas aga koguduse finantsvõimalused ning arhitekt A. Golubkov asus seda lihtsustama, asendades telkkatuse sibulkupliga neljaviilulise katusega ning liigendades vertikaalse rütmi tasakaalustamiseks fassaadi nelinurksete seinasammastega.

10. mail 1923 sai ehituse eest vastutajaks, selle hingeks ja korraldajaks eesti soost preester Christofor Vink, kelle Nõmme koguduse üldkoosolek oli valinud kiriku esipreestriks. Enne seda oli isa Christofor teeninud Uue-Virtsus, seejärel Pühtitsa kloostris, mille elanikega koos oli ta evakueerunud Jaroslavli.

Riia Vaimuliku Seminari lõpetanud isa Christofor oli mitmekülgne ja andekas inimene, hea suhtleja ning suur asjatundja kirikulaulu alal, millele ta pühendas palju tähelepanu, kirjutades ka ise muusikat. Oma surmani pidas ta koguduse kroonikat. Tema koostatud oli ka unikaalne sinodik kiriku asutajate, heategijate ja kaunistajate ning kõigi sealt viimsele teekonnale saadetute nimedega. Isa Christofori iseloomustas ka äärmine tagasihoidlikkus, ta armastas jääda varju, öeldes korduvalt ära talle pärast abikaasa surma pakutud piiskopiametist.

Kuid just temast sai Eesti Kiriku Vene Õigeusu Kiriku rüppe tagasipöördumise tuline eestvedaja.

Isake asus armastusega tema kätesse usaldatud ehitustöö kallale, mis edenes tasapisi, sedamööda kuidas kogunes rahalisi vahendeid, mille kogumiseks korraldati loteriisid, kontserte ning levitati korjanduslehti. Annetusi laekus ka Venemaalt.

Esimestel aastatel tuli isa Christoforil teenida tasuta, kuna kogudus polnud veel võimeline vaimulikku ülal pidama. Kuid isake andis koolis usuõpetust, ladina keelt ja laulmist. “Jumala vägi saab nõtruses täie võimuse.” Tänu esipreestri ja tema entusiastidest kaastööliste sihikindlusele suutsid koguduseliikmed kõiki raskusi ületades valmis ehitada oma kiriku, mis on seni ajani Nõmme ehteks.
Kiriku pühitses 21. novembril 1923 metropoliit Aleksander (Paulus).

Algselt oli kavas asendada ajutine puuehitis hiljem kivist pühakojaga, kuid Teise maailmasõja puhkemise ning pärast seda Eestis kehtestatud ateistliku nõukogude võimu tõttu ei õnnestunudki seda plaani ellu viia. Hoone aga vananes, nii et seda tuli pidevalt remontida.

1960. aastal suundus isa Christofor pensionile, olles teeninud Nõmme kirikus 37 aastast ning oodanud ära preester Vjatšeslav Jakobsi (Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi Korneliuse) tagasipöördumise Mordva vangilaagritest.

Isa Vjatšeslavi tulekuga algas uus etapp koguduse elus. Jumalateenistusi hakati pidama sagedamini. Isa Vjatšeslavi kaudu, kes oli teeninud mõned aastad Vologdas, tuli pühakotta selle piirkonna vaimuliku elu hindamatu kogemus. Noor preester hakkas agaralt teostama ka remonditöid, korrastama kirikuriistu, uuendama teenistusrõivaid. Just tema pidi üle elama kaks kõige rängemat perioodi Ristija Johannese kiriku elus – 1970. ja 1972. aasta tulekahju, mille korraldajaks oli maniakaalne pahasoovija. Tules hävis osa ikonostaasist, said kannatada seinad ning kandetalad, hukkus palju ikoone ja kirikuvara, kuid abi tuli nii enda kogudusest kui ka teistelt kirikutelt, Pühtitsa ja Petseri kloostrilt ning isegi Venemaalt. Ikonostaasi ja kahe ikoonikapi hävinud ikoonide asemel maalis Moskva kunstnik J. Maškovtsev uued vana-vene stiilis.

1980-ndatel aastatel ehitati kiriku krundile abihoone, milles leidsid peavarju nii kantselei kui ka prosforate küpsetuskoda.

Ülempreester Vjatšeslav Jakobs teenis Ristija Johannese kiriku peaaegu kolmkümmend aastat. 1990. aastal võttis ta vastu mungapühitsuse ning pühitseti 15. septembril Tallinna Neeva Aleksandri katedraalis Tallinna piiskopiks.

 

Aadress: Tähe 2, 11629 Tallinn
Interneti kodulehekülg: www.nommejohannese.ee

 



tagasi nimekirja

Pühakodade asukohakaart

Üles